Vaatame koos heeroldiga otsa ühele üleskerkinud konfliktile, mis tekitab pingeid linnaelanike, kohalike võimude ja kunstnike vahel, kes püüavad leida tasakaalu kaasaegse tänavakunsti väärtustamise ning ajaloolise keskkonna säilitamise vahel.

Inimliku enesejäädvustuse suunad on väga erinevad ja nende hulka kuulub uuel aastatuhandel ka tänavakunst, millel on mitmesuguseid tasandeid. Uuel tänaval on võimalus vaadata üht rootsiaegset tänavakunsti näidist, mis on praegu paigutatud akna kohale. Teisel pool, kus praegu pesitseb Leedu saatkond, on võimalus vaadata rokokooaegset tänavakunsti, mille peaukse ümbrus on rikkalikult ornamentidega kaunistatud. Tänavakunst võib olla stiilne, ilus ja nauditav ka järelpõlvedele.

Uue tänava 10. maja on kultuuriajalooliselt üks tähtsamaid hooneid sel tänaval, sest nagu ütleb mälestustahvel uksest paremal, peatus siin aastal 1840. aastal kuulus vene kirjanik Fyodor Dostoevsky. Nii nagu me teame, sai ta siit head inspiratsiooni. Maja ise jäi pisitasa unarusse ja oli võrdlemisi rääbakas. Nüüdseks on ka maja viimistlust grafitiga rikutud.

Kleepekad ja sodigrafiti

Osalt on selle lihtsa grafiti näol tegemist tähtedega ja nende kombinatsioonidega, mille tähendusest ja sümboolikast enamasti vaid tegijad ise aru saavad, kuid vahel on tegemist ka millegi kompositsioonilaadsega.

Kui võtame Tallinna vanalinna uksed, siis on need kõik kunagi värvitud, aga värvingus on ülekaalus asjaolu, et tuua esile konstruktsioon ja struktuur. Struktuur on aga siin täielikult ära reostatud ja näeme siin mitmesuguseid ebamääraseid kujundeid, millest kuidagimoodi vaimustatud olla ei saa. Sodigrafitit tuleb võimalikult kiiresti üle maalida, siis ei teki ka inspiratsiooni uute lisamiseks.

Laste muusikamaja kõrvale on grafitid tekkinud alles aastal 2024 ning tegemist on kahtlemata visuaalse reostusega, muud selle kohta öelda ei saa.

Üks moodsa tänavakunsti eriliike on ka kleepekate paigutamine liiklusmärkidele, reklaamtahvlitele ja esimestele ettejuhtuvatele kohtadele. Väga levinud eksponeerimispaigaks on ka vihmaveetorud, mis mõnel pool on kohe mitme meetri kõrguselt täis kleebitud. On kahetsusväärne, et sellised pisikleepekad on muutunud nii populaarseks, et isegi Viru värava kõrval on nad endale juba koha leidnud.

Sauna tänav – nimi viitab justkui sellele, et siin peaksid ringi liikuma eriti puhtaks küüritud inimesed ja ka tänav peaks olema puhas. Saun, mis tänavale nime andis, suleti siin aga juba 1530. aastal ning kuna tegevat sauna siin pole, siis ju on ka tänav seetõttu mõnevõrra hooletusse jäänud. Olles tulnud Uuelt tänavalt, võime ära tunda gootipärase teravatipulise vapikilbi, mis suurt kompositsiooni kaunistab, aga siinpuhul on see siiski kohatu.

Otse Raekoja taga on aga kõige skandaalsem grafitisodi, mis on siin püsinud juba mitu aastat, samuti nagu ka selle värava ja väravaportaali värvingud.

Meie, tallinlased, ja muidugi ka linnakülalised, kust nad ka poleks, tahavad näha Tallinnat puhtana, huvitavana ja atraktiivsena. Jääb loota, et hiljuti alanud linnareformide käigus suudetakse ka seoses tänavakunstiga liikuda edasi kahes suunas – ühelt poolt taltsutada stiihilist poolt ja teiselt poolt toetada loovat poolt, mis võiks tõesti meie linna muuta kaunimaks ja atraktiivsemaks.