“Las Pae parki jäävad ka metsikud alad, kus ööbikud laulavad. Kõik ei peaks olema selgelt planeeritud, kõike ei tohi üles ehitada, las säilib ürgne ilu,” räägib Tallinna maastikuarhitekt Kristiina Kupper, kes sai hiljuti linnalt oma teenete eest raemedali. “See tunnustus tuli mulle üllatusena,” tunnistab ta.
Arhitektuur seostub tavainimese jaoks eelkõige ikka majade ehitamisega. Mis asi on üldse maastikuarhitektuur? “Maastik sisaldab nii kunstlikult loodud elemente kui ka elavat loodust,” asub Kupper selgitama. “Me püüame kõiki neid elemente hoolikalt ja kaunilt kombineerida, luues ühtse terviku. Uurime “keeli”, milles loodus “räägib”, et loodusega suhelda ja suhestuda. Mina nimetaksin meie eriala inimesi maastikudirigentideks. Nii nagu dirigent toob kokku orkestrandid, koondame maastiku kõlama panemiseks eri valdkondade asjatundjad. Et looduse loodu ja inimese loodu ühineksid imeliseks meloodiaks. Meid eristab teistest arhitektidest see, et me tegeleme loodusega ja tegutseme loodusseaduste järgi.”
Asfaldil puud ei kasva
Kupper on veendunud, et esimestel aastatel pärast taasiseseisvumist olid inimeste ja looduse suhted paremad. “Siis elasid veel külas kasvanud vanemad põlvkonnad, kelle käed olid mullas,” ütleb ta. “Nad suhtlesid loodusega, tunnetasid ja austasid seda ning andsid selle aupaklikkuse edasi meile, siis veel noortele.”
Tõsi, viimasel ajal on Kupperi hinnangul toimunud liikumine paremuse poole. “Näete, igal nähtusel on ka hea külg. Covidi epideemia ajal tugevnes inimeste soov looduses viibida,” ütleb ta. “Tänu sellele on taaselustatud side loodusega, suhtumine sellesse kui millessegi äärmiselt tähendusrikkasse. Linnas mõjutab loodus meid ühel või teisel viisil, tahame seda või mitte, selle mõistmiseks tuleb lihtsalt natuke vaeva näha.”
Kupper kasvas üles parkide linnas Pärnus ning armastab seetõttu suuri puid, rohket rohelust linnas ja merd. “Imetlesin väga Pärnu alleesid, avaraid parke ja kõrgeid puid. Ja kuidas meri mind võlus! Nüüd elan Viimsis. Minu jaoks on lõõgastumiseks väga oluline, et meri oleks lähedal. Mulle meeldib vaikus, mida rikub ainult lainete kohin.”
Linna puude eest tuleb eriliselt hoolt kanda. “Eri aegadel on rajatud Tallinnasse palju tehnovõrke: soojatrasse, veetorusid, kanalisatsiooni, kaableid jne. See oli loomulikult vajalik selleks, et linlased saaksid mugavalt elada. Kuid samal ajal ei pööranud nad loodusteadlaste arvamustele piisavalt tähelepanu,” räägib Kupper. “Tehnovõrkude rajamisel sai kahjustada paljude nende läheduses kasvavate puude juurestik ning see tõi kaasa puude haigestumise ja tüvede kattumise mädanikuga. Asfaldil puud ei kasva, suur puu vajab normaalseks eluks 20 tihumeetrit head ja kvaliteetset mulda. Puude ja põõsaste istutamine, kesklinna roheluse eest seismine – siin peab olema maastiku korraldamise oskus. Siin tulevad meile appi ka uued tehnoloogiad ja uued meetodid.”
Peab ju tunnistama, et kui kõikjal on ainult hall asfalt või betoon, on seda igav vaadata. “Puude ja põõsaste istutamine linna on eriline kunst ja me teeme seda,” ütleb Kupper.
Sel aastal on plaanis võtta ette Rävala puiestee. Sõidusuundi eraldavalt saarekeselt on kavas eemaldada kive ning istutada asemele põõsaid ja puid. Eelmisel aastal tegi linn seda juba Endla ja Tehnika tänava ristmikul ning Kadaka ja Ehitajate tee ristmikul. Pikapeale on linna tekkinud ka uued pargid ja pargikesed. Aga kui kaua võtab aega, et uus park saaks sama kauniks ja majesteetlikuks nagu näiteks Kadriorg? Kupper kinnitab, et see on pidev protsess. “Hiljuti ilmus mahukas ja rikkalikult illustreeritud raamat “Tallinna pargid ja haljasalad” eesti ja inglise keeles. Iga selles sisalduv foto räägib parkide kohta rohkem kui tuhat sõna. Kui avate selle raamatu, saate teada, et Tallinna avatud parkide ajalugu ulatub keskaega,” jutustab Kupper. “Kolleegid teistest Euroopa riikidest, kellega ma rääkisin, tajusid seda sensatsioonina!”
Keskajal oli ülipopulaarne raamat, nagu lähiajaloos Harry Potter, 13. sajandil kirjutatud prantsuse allegooriline poeem “Roosi romanss”. Selle mõjul hakati kõikjale looma roosiparke ja -aedu. Ka Tallinnas oli oma roosipark. Ja oli ka Vibupark, kus noormehed võistlesid vibulaskmises. See asus umbes seal, kus praegu on Tornide väljak ja Nunne värav.
Kupper on kindel, et Tallinna asukoht on palju aidanud kaasa siinsele parkide rohkusele. “Vaadake, kui mitmekesine on Tallinna maastik!” ütleb ta. “Meil on Toompea ja mööda mereäärt kulgev paeplatoo. Meil on jõgesid ja ojasid, järvi, saari, soid. Õnneks on see mitmekesisus ka säilinud ja meieni jõudnud, hoolimata intensiivsest inimtegevusest paljude sajandite jooksul. Parke korda tehes või uusi rajades kerkib esimene küsimus, milliseid väärtusi on vaja säilitada, mida antud maastikul oma arhitektuuri vahenditega rõhutada, esiplaanile tuua.”
Iga pargi vanus on suhteline mõiste, sest need ei ole tekkinud tühja koha pealt. Suurima uue pargi, Tondiraba, ajalugu ei alga päevast, mil toimus selle ametlik avamine. Roheala on seal alati olnud ja inimesed kasutasid seda. “Lihtsalt ühel päeval uurisime selle läbi ning mõtlesime, milliseid puhkevõimalusi sinna juurde tuua,” mainib Kupper.
Millal saab park õieti alguse?
Lasnamäel on nüüd välja kujunenud suisa oma pargivöönd. Tondiraba, Kivila ja Pae park – iaühel on oma nägu. “Tondiraba projekteerimisel lähtusime sellest, et park asub paeplatool ning sinna on täiesti võimalik rajada grillimisalasid. Kolleegid Lätist ja Soomest olid selle üle väga üllatunud,” lausub Kupper. “Ja laste mänguväljak koos muljetavaldava puidust linnusega on ka see, mis annab Tondirabale omapära. Metsas on veel väljakutseid pakkuv maastikurattarada. Samas loodan, et Pae parki jäävad ka metsikud alad, kus ööbikud laulavad. Kõik ei peaks olema selgelt planeeritud, kõike ei tohi üles ehitada, las säilib ürgne ilu.”
Juba uut parki kavandades tuleb kindlaks määrata, millist hoolt see vajab. “See on lõputu protsess, millel pole algust ega lõppu. Vajadus pargi eest hoolitseda on alati olemas, kuni park eksisteerib,” nendib Kupper. “Mingil etapil omame parki. Siis tulevad aga teised säilitama ja arendama seda, mis eelmistel põlvkondadel maha jäi.”
Kupper tõdeb, et maastikuarhitektid tihti oma töö tulemust ei näegi. “Puudesalusid kavandades kujutame ette, kuidas juba puudehiiglased on sirgunud ja lehed kahisevad. Aga see saab teoks alles aastakümnete pärast. Maju rajavad arhitektid on meist õnnelikumad, nad näevad oma töö vilju. Siiski on erandeid, näiteks Sagrada Familia kirik, mida Gaudi hakkas ehitama 1883. aastal – see on endiselt pooleli.”
Kupper juhib keskkonnakaitse ja haljastuse osakonda. Mullu tellis see uuringud, millised loomastiku esindajad ja kus Eestis elavad. Sealhulgas putukad. “Mida rikkam on linnakeskkond, mida rohkem väikeputukaid seal elab, seda tervem ta on,” on Kupper kindel. “Kuid see ei puuduta ainult faunat. Iga meie valdkonna uuring paljastab meie jaoks midagi senitundmatut ja keskkonnakaitse seisukohalt olulist ning fikseerib meie originaalsuse. Eelkõige oleme orhideede poolest Euroopa rikkaim linn. Seega on, mille üle uhkust tunda.”
