Tunnustatud luuletaja Maarja-Liis Mölder on õppinud keskenduma oma tugevustele: „Puudega elamine on ju elukestev kohanemise meistriklass.“
„Ma pole jaksanud elu eest ära joosta, ehk just tänu sellele on igasuguseid toredaid asju minuni jõudnud,“ naeratab Maarja-Liis Mölder. Kaasasündinud haiguse tõttu ei suuda ta joosta maratone, ent oma tugevusi rakendades on pälvinud tunnustuse luuletajana.
„Mul on punakas Volvo,“ kirjutab Maarja-Liis (29) sotsiaalmeedias, kui esmakordseks trehvamiseks üksteise silmatorkavamaid tundemärke kirjeldame. Volvoks kutsub püsiva kesknärvisüsteemi kahjustuse ehk tserebraalparalüüsiga sündinud Maarja-Liis rulaatorit, millele toetudes ta haiguse tõttu veidi kohmaka liikumise ja käest kippuva tasakaalu tõttu ringi liigub. „Seda on nimetatud kõige turvalisemaks automargiks, millega mingi uuringu põhjal kõige vähem õnnetusi juhtub. Pealegi on Volvo suupärasem kui käimis- või tugiraam,“ selgitab ta nimevalikut.
Selge, ent samas tundliku ja kadestamisväärselt kauni emakeelekasutusega naine oskab elu ja olukordi naljaks keerata – huumor aitab keerukustega hakkama saada. Ehk just seepärast on teda läbi elu kõnetanud teosed, kus on omal kohal mõlemad – nii nali kui ka eluraskused.
Maarja-Liis ei varja, et füüsilise piiratuse kõrval kipub vahel alla andma ka vaim ning viimased paar aastat on ta depressiooniga kimpus olnud. Ent head spetsialistid ja ravi on aidanud ja naine mõistnud olulist: liigne tuleviku pärast muretsemine röövib ka oleviku, praeguse hetke.
Kommentaarid (0)