NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Meie rõõm on imesid märgata ja elus hoida. Hoiame siis ka läbi sajandite püsinud armastust!“
Kevad on armastuse aeg. Üks ilusamaid asju, mis seda kinnitab, on Tartust Alatskivi poole sõites teepervel kolletav nartsissipõld, kus üle päeva meid kimbutavate tuiskude ja tormide kiuste lainetab tänavu juba õitemeri.
Need kollased päikesekillud jagavad sombuses päevas soojust ning kinnitavad päikesepaistelise ilmaga levinud ütluse paikapidavust – kui hoiad nina päikese poole, jäävad varjud selja taha.
Iga aiandushuviline teab, et nartsissid on reeglina aias kasvavad lilled, sest looduses metsistuvad nad väga harva. Aga Sookaldusel laiuv põld on erand, mis kinnitab reeglit. 1964. aastast on see paik kui ainus teadaolev kollase nartsissi looduslik kasvuala Eestis ka looduskaitse all. See maalapike on ainulaadne tegelikult kogu Baltikumis.
Põlluga käib kaasas ilus legend. 19. sajandi lõpul asunud samas Singli talu, mille perepoeg Peep käis tööl Jõgevamaal Saare mõisas ning armus sealsesse mõisapreilisse, tunded olid vastastikused. Nagu sellistes lugudes ikka, jäi Peep töökohast ilma, kui mõisnik armuloost haisu ninna sai. Mõisapreili kinkis poisile aga armastuse ja kiindumuse märgiks ühe nartsissisibula, öeldes, et nii kaua, kuni nartsissid õitsevad, püsib ka nende armastus. Peep pistis nartsissisibula talu akna alla mulda ja see hakkas paljunema, kohanedes oma kasvukeskkonnas nii hästi, et isegi hooldamata jätmine ei suretanud teda välja. Hoopis vastupidi. Olen juba pikki aastaid käinud igal kevadel neid õisi imetlemas ja veendunud: nende kahe armastus püsib ning muutub aasta-aastalt üha võimsamaks. Möödunud nädala lõpul pärast üht pikka tööpäeva tabasin end mõtlemast, et see põld on palju ägedam kui Hollandis asuv Keukenhof, kus iga tulbiõie kohta on mitu vaatajat ning inimsummas trügimist omajagu. Kui valida nartsisside imetlemiseks sobiv aeg, näiteks hilisõhtul, on seda võimalik teha uhkes üksinduses kevadlindude sillerdamise saatel. Ja see kaunis lugu, isegi kui on väljamõeldud, soojendab südant ning kinnitab võimatu võimalikkust.
Ent igal kevadel murdub mu süda, kui näen, kuidas lilleilu endasse ahmijad on elevandi kombel mööda põldu tatsanud ja kauneid õisi lömastanud. Või veel hullem – mõne sibula enda tarbeks mullapinnast välja urgitsenud.
Imed sünnivad siinsamas, meie ümber. Meie rõõm on neid märgata ja elus hoida. Hoiame siis ka seda läbi sajandite püsinud armastust.